Mis on ABA-teraapia?

ABA-teraapia on teaduspõhine lähenemine, mis aitab lapsel õppida igapäevaeluks vajalikke oskusi, mõista paremini ümbritsevat, väljendada oma soove ja saada iseseisvamaks.

ABA tuleb ingliskeelsetest sõnadest Applied Behavior Analysis ja tähendab rakenduslikku käitumisanalüüsi. Lapsevanema jaoks on aga keerulistest terminitest tähtsam see, kuidas see lähenemine saab aidata just tema last ja peret.

Milliste raskuste korral saab ABA aidata?

Iga laps areneb omas tempos. Ühel lapsel on raske abi küsida või öelda, mida ta soovib. Teisel on keeruline teiste lastega mängida, muutustega toime tulla, riidesse panna, oma järjekorda oodata või ühelt tegevuselt teisele üle minna.

ABA aitab lapsel samm-sammult õppida oskusi, mida tal päriselt vaja läheb:

• väljendada oma soove sõnade, žestide, piltide või muude sobivate suhtlusvahendite abil;
• mõista teiste inimeste kõnet ja igapäevaseid juhiseid;
• mängida ning suhelda täiskasvanute ja teiste lastega;
• tulla toime ootamise, muutuste ja keeruliste olukordadega;
• riidesse panna, tualetti kasutada, iseseisvalt süüa ja teha muid igapäevaseid toiminguid;
• käituda turvaliselt kodus, õues ja avalikes kohtades;
• omandada oskusi, mida on vaja lasteaias, koolis ja pere igapäevaelus.

Kui laps väljendab oma raskusi karjumise, keeldumise, löömise või muu pere jaoks keerulise käitumisega, püüame kõigepealt mõista, miks see juhtub. Seejärel aitame tal õppida turvalisemaid ja arusaadavamaid viise oma vajadustest märku anda.

Kuidas tunnid toimuvad?

Kõigepealt tutvume lapsega: uurime, mis talle meeldib, mis teda huvitab, millised tegevused pakuvad rõõmu ja millistes olukordades on tal raske.

Lapse oskuste hindamise, tähelepanekute ja vanematega vestlemise põhjal koostab spetsialist individuaalse programmi. Eesmärkide valimisel arvestame lapse vanust, võimeid ja pere tegelikke vajadusi.

Õppimine toimub väikeste sammudega mängu, lapsele huvipakkuvate tegevuste ja igapäevaste olukordade kaudu. Spetsialist aitab last seal, kus vaja, ning vähendab tuge järk-järgult, et laps saaks üha rohkem ise hakkama.

Meile on tähtis, et tunnid toimuksid rahulikult ja toetavalt, lapse eripära austades. Me ei sunni last ega nõua kuulekust iga hinna eest.

Miks on pere kaasamine tähtis?

Oskusest on kõige rohkem kasu siis, kui laps saab seda kasutada ka väljaspool teraapiatundi: kodus, mänguväljakul, poes, lasteaias või koolis.

Seetõttu osalevad vanemad eesmärkide valimises, saavad arusaadavaid soovitusi ja otsivad koos spetsialistidega lahendusi, mis sobivad just nende perele.

Vanemate ülesanne ei ole muuta tervet päeva harjutamiseks. Tähtis on toetada lapse uusi oskusi loomulikult, tavapäraste igapäevatoimingute käigus.

Kui palju tunde on vaja?

Ei ole olemas ühte kindlat tundide arvu, mis sobiks kõigile lastele. Tundide sagedus sõltub lapse vanusest, vajadustest, programmi eesmärkidest ja pere võimalustest.

Tähtis ei ole ainult tundide arv. Sama oluline on spetsialisti töö kvaliteet, tundide regulaarsus, pere kaasamine ja võimalus kasutada õpitud oskusi igapäevaelus.

Programmi juhendab pädev käitumisanalüütik, kes jälgib lapse arengut, toetab spetsialiste ja lapsevanemaid ning muudab vajaduse korral eesmärke ja töövõtteid.

Meie eesmärk on aidata lapsel maailma paremini mõista, suhelda, tunda end kindlamalt ja õppida oskusi, mis muudavad kogu pere elu lihtsamaks.

Mida võib individuaalne ABA-programm sisaldada?

Igal lapsel on oma tugevused, huvid ja raskused. Seetõttu ei ole ABA-programm kõigile ühesugune. Selle sisu sõltub lapse vanusest, oskustest ja olukordadest, millega pere iga päev kokku puutub.

Suhtlemine ja kõne areng

Aitame lapsel õppida väljendama oma soove, küsima vajalikke asju, paluma abi ning andma märku, millega ta nõustub või ei nõustu.

Kui laps veel ei räägi või tema kõnest on teistel raske aru saada, võivad abiks olla žestid, pildid, suhtluskaardid ja muud lapsele sobivad suhtlusvahendid.

Tasapisi saab arendada sõnavara, küsimustest arusaamist, küsimustele vastamist, oma kogemustest rääkimist ja vestlemisoskust.

Kõige tähtsam on, et laps saaks ennast väljendada ja teised teda mõistaksid.

Kõnest arusaamine

Laps õpib mõistma tuttavate inimeste, esemete ja tegevuste nimetusi, leidma vajalikke asju ning järgima lihtsaid igapäevaseid juhiseid.

Näiteks tooma jalanõud, panema mänguasja ära, tulema laua juurde või tegema mitu tegevust õiges järjekorras.

Mäng ja suhtlemine täiskasvanutega

Kõigil lastel ei ole kohe lihtne mõista, kuidas teise inimesega koos mängida. Seepärast alustame tegevustest, mis on lapse jaoks lihtsad ja huvitavad: sõidutame mänguautot, ehitame torni, püüame seebimulle, mängime peitust või teeme koos naljakaid liigutusi.

Tasapisi õpib laps koos mängima, oma järjekorda ootama, mängu tegevustega kaasa minema ja leidma uusi viise, kuidas koos mõnusalt aega veeta.

Suhtlemine teiste lastega

Programmi võivad kuuluda oskused, mis aitavad lapsel teiste lastega suheldes end kindlamalt tunda: mänguga liituda, mänguasja küsida, oma mõtet välja pakkuda, järjekorda oodata, abi vastu võtta või teise lapse poole pöörduda.

Lasteaia- ja koolilaste puhul võib see tähendada ka osalemist rühmategevustes, ühistes ülesannetes ning lasteaia või kooli igapäevaelus.

Iseseisvus igapäevaelus

Aitame lapsel samm-sammult õppida oskusi, mida on vaja nii kodus kui ka väljaspool kodu:

• riidesse panna ja riideid ära võtta;
• käsi pesta ja hambaid puhastada;
• tualetti kasutada;
• ise süüa ja juua;
• oma asju kokku panna ja enda järelt koristada;
• täita lihtsaid koduseid ülesandeid;
• tulla toime tavapärase päevakavaga.

Keerulisemad tegevused jagame arusaadavateks väikesteks sammudeks. Täiskasvanu abi vähendame järk-järgult, et laps õpiks üha rohkem ise toime tulema.

Tunded, ootamine ja muutused

Mõne lapse jaoks on keeruline oma järjekorda oodata, meeldivat tegevust lõpetada, midagi uut alustada või harjumuspärase päeva muutustega toime tulla.

Aitame lapsel selliseid olukordi paremini mõista, küsida pausi või tuge, järgida tegevuste järjekorda ja leida endale sobivaid rahunemisviise.

Spetsialisti eesmärk ei ole sundida last iga hinna eest ebamugavust taluma. Tähtis on muuta olukord lapse jaoks arusaadavamaks ja pakkuda talle vajalikku tuge.

Käitumine, mis teeb lapse või pere elu keeruliseks

Kui laps karjub sageli, jookseb ära, viskub põrandale või lööb ennast või teisi, tuleb kõigepealt mõista, mis seda käitumist põhjustab.

Võib-olla ei oska laps oma soovi väljendada, ei saa ülesandest aru, vajab puhkust või on tal raske oodata.

Selgitame välja raskuste põhjused, muudame võimaluse korral olukorda ning õpetame lapsele turvalisemaid ja arusaadavamaid viise oma vajadustest märku anda.

Turvalisus kodus ja õues

Programm võib sisaldada oskusi, mis aitavad lapsel püsida täiskasvanu lähedal, peatuda tee ääres, reageerida hoiatusele, anda märku halvast enesetundest ja küsida abi.

Need oskused on eriti tähtsad siis, kui laps kipub ära jooksma, ei märka ohtu või ei oska veel selgitada, mis temaga juhtus.

Jäljendamine, tähelepanu ja õppimisoskused

Laps õpib märkama teiste inimeste tegevusi, kordama liigutusi, kasutama esemeid nende otstarbe järgi ja osalema tasapisi ühistes tegevustes.

Need oskused toetavad mängu, suhtlemist, igapäevaseid toiminguid ja uute teadmiste omandamist.

Nägemistaju ja mõtlemine

Olenevalt lapse vajadustest võib programm sisaldada esemete ja piltide sobitamist, sorteerimist, lihtsate puslede kokkupanekut, ehitamist ning värvide, kujundite ja esemete omaduste tundmaõppimist.

Valime tegevusi selle järgi, kuidas need oskused aitavad last mängimisel, õppimisel ja igapäevaelus.

Lasteaiaks ja kooliks valmistumine

Vajaduse korral võib programm sisaldada rühmategevustes osalemist, lihtsate juhiste järgimist, töökoha korrastamist, abi küsimist ja alustatud tegevuse lõpetamist.

Samuti võib laps õppida oskusi, mis toetavad lugemise, kirjutamise ja arvutamise õppimist ning kooliülesannetega toimetulekut.

Vanemate toetamine

Spetsialistid aitavad vanematel mõista lapse raskuste põhjuseid, märgata tema edusamme ja toetada uusi oskusi tavalistes igapäevaolukordades.

Programmi eesmärgid valitakse koos perega ja vajaduse korral vaadatakse need üle. Lapse toetamisel võivad osaleda ka logopeed, eripedagoog ja teised spetsialistid, et abi oleks terviklik ja järjepidev.

Programmi ei pea kuuluma kõik eesmärgid korraga. Esmalt valime oskused, mis on lapsele praegu kõige vajalikumad ja aitavad muuta pere igapäevaelu lihtsamaks.

Kuidas valida individuaalse ABA-programmi eesmärke?

Kui laps vajab arengus tuge, võib vanematele tunduda, et tegeleda tuleb kõigega korraga: arendada kõnet, õppida värve ja tähti, valmistuda kooliks, harjutada tualeti kasutamist, vähendada keerulisi käitumisolukordi ja õppida teiste lastega suhtlema.

Kõiki neid ülesandeid ei saa aga lahendada samal ajal. Seetõttu tuleb otsustada, millised oskused on lapsele ja perele just praegu kõige vajalikumad.

Alustage igapäevaelust

Kõige tähtsamad eesmärgid ei selgu alati vanusele vastavate oskuste nimekirjast. Sageli tulevad need välja pere tavalistes igapäevastes olukordades.

Mõelge, millised hetked päeva jooksul on eriti keerulised:

• laps ei oska öelda, mida ta tahab, ja hakkab karjuma;
• jalutuskäiguks riietumine lõpeb iga kord pisaratega;
• poes käimine või mänguväljakule minek on keeruline;
• laps jookseb tänaval ära ega peatu, kui täiskasvanu teda palub;
• tal on raske tualetti kasutada, käsi pesta või iseseisvalt süüa;
• ta ei oska abi küsida ega teiste laste mänguga liituda;
• ühelt tegevuselt teisele üleminek tekitab tugevat vastuseisu;
• pere peab sageli loobuma väljasõitudest, külaskäikudest ja muudest tavalistest tegemistest.

Just sellised olukorrad aitavad mõista, millest tuleks alustada.

See, mis on muutunud igapäevaseks, ei pea jääma raskeks. Pange kirja tavalised olukorrad, mis väsitavad, piiravad last või teevad pere elu keerulisemaks. Just nendest sünnivad tõeliselt tähtsad eesmärgid.

Millele tuleb esmalt tähelepanu pöörata?

Kõigepealt keskendume lapse turvalisusele ja heaolule.

Kui laps jookseb sõiduteele, teeb haiget endale või teistele ega oska anda märku valust, näljast või abivajadusest, vajavad need olukorrad esmajärjekorras tähelepanu.

Järgmine oluline samm on õppida oma vajadusi väljendama ja ümbritsevat paremini mõistma. Kui laps oskab midagi küsida, millestki keelduda, abi paluda või märku anda, et ta vajab pausi, muutuvad paljud igapäevased olukorrad lihtsamaks ja rahulikumaks.

Kuidas mõista, kas eesmärk on tõesti tähtis?

Eesmärkide valimisel võib küsida:

• Kas see oskus aitab lapsel olla turvalisem?
• Kas tal läheb seda vaja igapäevaelus?
• Kas see aitab lapsel iseseisvamaks saada?
• Kas see aitab tal oma soove ja vajadusi väljendada?
• Kas selle oskuse omandamine toetab järgmiste oskuste õppimist?
• Kas see vähendab pere igapäevaelus pingeid?
• Kas eesmärk sobib lapse võimete ja huvidega?
• Kas see on päriselt tähtis lapsele ja tema lähedastele?

Mida rohkem on vastuseid „jah“, seda suurem on tõenäosus, et eesmärgist on lapsele ja perele tegelikult kasu.

Kõik oskused ei ole võrdselt kiireloomulised

Vanemad võivad muretseda, kui teised samaealised lapsed juba tunnevad tähti, loendavad või oskavad värve nimetada, aga nende laps veel mitte.

Mõnikord on siiski tähtsam kõigepealt õppida vett küsima, jalatseid jalga panema, tualetti kasutama, abi ootama või turvaliselt täiskasvanu kõrval kõndima.

See ei tähenda, et lugemine, arvutamine või muud kooliks vajalikud oskused ei oleks tähtsad. Lihtsalt iga oskust on mõistlik õppida siis, kui laps on selleks valmis ja see toetab tema edasist arengut.

Eesmärgid peavad olema arusaadavad

Eesmärk „parandada käitumist“ on liiga üldine. Sellest ei selgu, mida laps peaks õppima või mis pere igapäevaelus muutuma hakkab.

Seepärast püüame eesmärgid sõnastada võimalikult konkreetselt:

• mitte „arendada kõnet“, vaid „õppida küsima lemmikmänguasja sõna, žesti või pildi abil“;
• mitte „paremini käituda“, vaid „anda märku, kui on vaja abi või pausi“;
• mitte „muutuda iseseisvamaks“, vaid „panna enne jalutuskäiku jalanõud jalga võimalikult vähese abiga“;
• mitte „suhelda teiste lastega“, vaid „küsida teiselt lapselt mänguasja või kutsuda teda koos mängima“.

Selgeid eesmärke on lihtsam jälgida, arutada ja samm-sammult edasi arendada.

Vanemad ja spetsialistid valivad eesmärgid koos

Spetsialist hindab lapse oskusi, jälgib tema tegevust ja aitab otsustada, millest alustada. Kuid just vanemad teavad, millised olukorrad on kõige keerulisemad kodus, jalutuskäigul, lasteaias või koolis.

Seetõttu sünnib hea programm koostöös. Vanemad räägivad pere raskustest ja vajadustest ning spetsialist aitab need muuta selgeteks ja jõukohasteks eesmärkideks.

Lapse arenedes vaadatakse eesmärgid üle: mõned ülesanded saavad lahendatud, teised muutuvad olulisemaks.

Hea eesmärk ei ole oskus lihtsalt linnukese pärast. See on muutus, mis aitab lapsel end igapäevaelus kindlamalt tunda ning perel elada rahulikumalt ja vabamalt.