Rakenduslik käitumisanalüüs (Applied Behavior Analysis – ABA) põhineb biheiviorismi rajajate I.P. Pavlovi ja B.F. Skinneri põhimõtetel.

Aastatepikkuse rahvusvahelise praktika tulemuste põhjal, mida kinnitavad rohkem kui 500 rahvusvahelise uuringu tulemused, kasutatakse käitumise rakendusanalüüsi meetodit selleks, et korrigeerida käitumist selliselt, et laps hästi käituks ja õpiks.

Käitumisse sekkumine on erinevate arenghäiretega laste, eriti autistlike laste puhul siiani osutunud olemasolevatest korrigeerimis-, sotsialiseerimis-, parandamis- ning sotsiaalse ja keskkonnaga kohanemise meetoditest kõige tõhusamaks. ABA programm kooskõlastatakse lapsevanematega ja seda juhendab kogenud käitumisanalüütik. Sekkumine võib arengu eesmärkidest sõltuvalt toimuda kas arenduskeskuses, lasteaias, koolis, kodus, looduses või avalikus kohas (tänaval, poes, ühissõidukis jm).

Leitakse, et selline teraapiameetod võimaldab parimaid tulemusi saavutada intensiivse sekkumisega üle 20-30 tunni nädalas, kuid tõhusad on olnud ka väiksemamahulised seansid terapeudiga juhul, kui kodus pidevalt individuaalset programmi rakendatakse.

Varasest lapseeast alates võib ABA tunde läbi viia spetsiaalse ettevalmistusega õpetaja, psühholoog, lapsevanem või mõni muu spetsialist sertifitseeritud käitumisanalüütiku kohustusliku järelevalve all. Kooliealisel lapsel aitab ABA meetod arendada sotsiaalseid oskusi ja soodustab edukat kohanemist ümbruse ja teiste inimestega.

Käitumisse sekkumise tulemuslikkus sõltub spetsialisti kvalifikatsioonist, sellest, kui hästi ta järgib käitumisanalüütiku eetikakoodeksit ning perekonna osavõtust individuaalse ABA programmi elluviimisse.

ABA programm töötatakse välja iga lapse jaoks individuaalselt testimise tulemuste põhjal ja võib sisaldada järgmisi komponente.

• Last motiveerivate ainete/tundide/tegevuste leidmine ja nende valiku suurendamine.
• Terapeudiga koostöö loomine ja temaga suhtlemine ning lihtsate juhiste rakendamine, kasutades R. Schrammi 7 sammu.
• Suhtlemisoskuse arendamine, mis hõlmab nii soovide väljendamise kui esemete, tegevuste, omaduste ja olekute nimetamise õppimist, küsimustele vastamise ja nende esitamise oskust jms. Lastele, kes ei räägi või on väga raske kõnepuudega, õpetatakse kasutama alternatiivseid suhtlemisvahendeid, millest kõige levinumad on žestid ja PECS-kaardid.
• Kõne mõistmise arendamine hõlmab nii objektide ja kujutiste eristamise õppimist piltide abil kui erineva keerukusega juhiste järgi tegutsemise õppimist.
• Tegevuste matkimine, kasutades esemeid ja motoorseid liigutusi ning häälikute, silpide ja sõnade häälduse matkimise oskuse arendamine.
• Visuaalse taju arendamine, mis hõlmab harjutusi objektide võrdlemiseks, konstrueerimiseks, sorteerimiseks jne.
• Mängu- ja vaba aja veetmise oskuste arendamine, mis hõlmab oskust mängida erinevates mobiilsetes ja harivates seadmetes rollimänge, oskust järgida mängureegleid ja tasemeid, arendada etteantud mängustsenaariumi, oma vaba aega ise korraldada jne.
• Sotsiaalsete oskuste arendamine, mis hõlmab koostegevust eakaaslastega, sotsiaalsete reeglite järgimist, rühmatöö oskust jne.
• Peen- ja üldmotoorika arendamine.
• Akadeemiliste oskuste arendamine, sealhulgas ettevalmistus elementaarse lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse omandamiseks.
• Iseseisvus ja eneseabioskused (enda riidesse panek/riidest lahti võtmine, isikliku hügieeni eest hoolitsemine, iseseisvalt söömine jne).
• Tegelemine probleemse käitumisega (puhtuse pidamine ja tualeti kasutamise oskus, söömiskombed ja toiduvaliku suurendamine, magamishäired, ohutu käitumise oskused tänaval ja kodus, stereotüübid, enesestimulatsioon, ülitundlikkus, agressiivsus teiste ja enda suhtes jne).

Pärast esimese intervjuu läbiviimist ja oskuste testimist seisavad paljud vanemad ja terapeudid silmitsi probleemiga, millised harjutuseesmärgid valida. Ilmselt on vaja tegeleda kõne arendamisega, sest laps räägib halvasti ja visuaalseid oskusi oleks vaja, sest eakaaslased tunnevad juba värve ja kujundeid ja kooliminek pole ka enam mägede taga. Kuidas saab laps koolis hakkama tähti ja numbreid tundmata ja isegi tualetti ei oska alati kasutada ja jonnihoogusid tuleb ette, tänaval käest kinni hoida ei taha, paneb jalanõud valesti jalga ja mis kõik veel…

Keeruline valik, aga pöördugem rakendusliku käitumisanalüüsi klassika poole. J.O. Cooper soovitab prioriteetsete sihtkäitumiste valikul juhinduda funktsionaalsuse põhimõtetest/olulisusest lapse arengule antud hetkel. Õige otsuse aitab teil langetada vastamine järgmistele küsimustele:

• Kas selline käitumine kujutab ohtu kliendile või teistele inimestele?
• Kui sagel klient seda uut käitumisviisi kasutab?
• Kui kaua see probleem või oskuste puudus juba kestab?
• Kas selline käitumise muutmine nõuab suuremat toetust?
• Milline on selle sihtkäitumise suhteline tähtsus oskuste arendamisel tulevikus?
• Kas selline käitumise muutmine vähendab teiste inimeste negatiivset suhtumist?
• Kas see pakub kliendi lähedastele uut tuge?
• Kui suur on tõenäosus sellist sihtkäitumist muuta?
• Kui kalliks käitumise muutmise programm maksma läheb?